30.mai Tule Rajale emotsioonidest Paavo silmade läbi

Ursula Muts / 8. juuni 2012


Kolmapäev. 30. mai. Sajab. Hommikust saati. Vahetpidamata. Kontrollin, äkki on mingi ime ja Otepääl ei saja. Ei mingit imet. Täna on lihtselt see tavapärane eesti suvepäev, kus ilmataat otsustas kogu suve vee ühekorraga alla kallata. Järelikult ei tule golfimängimisest midagi välja...  Aga hirmsasti tahaks. Helistan igaks juhuks tööpäeva lõpus klubisse, äkki seal ei saja. Vastab kena hääl telefonis, et on vesine. Küsimuse peale, et kas täna Tule Rajale võistlus toimub, saan kiire vastuse, et toimub muidugi. Saan veelkord kinnituse, et pole halba ilma, vaid vale riietus. Jõuna veel poest läbi ja veekindlad riided ning kohale. Hurraa!

Golfiväljakul toimub asjalik ettevalmistav sagimine. Kõigil on hea meel tõdeda, et vihm ei ole huvilisi ära hirmutanud. Ei märganudki millal, ent ühtäkki enam vihma ei saja. Ilmataat ilmselt otsustas midagi jätta järgmiseks kolmapäevaks. Vett on kõvasti. Isegi põllumehed peaks rahul olema. 

Harjutusväljakul lähevad pallid tavapäraselt lendu  valsitaktis „Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm“.  St, üks rahuldav löök ning kaks veerevat ja kolm  „paremale ära“ löök. Jah tean et seda viimast nimetatakse slice. Ammune tuttav.

Mentoriks seekord Tõnis. Jälle on mentoriga vedanud. Vana rahu ise. Sain oma õnnetute soorituste eest kiita ka. Endise pedagoogi tunnen kaugelt ära. Tunne selline, et mitte vihm pole järgi jäänud, vaid päike särab - nagu kreekas. Vabandan Tõnise ees igaks juhuks ette, et tuleb aeglane mäng rohkete palli otsimisvõimalustega. Etteruttavalt võin öelda, et ennustus läks täppi.  

Alustati mulle üllatavalt hoopis 18 rajalt. Pidi olema Otepää eripära, et pärast 9ndat võetakse muuhulgas 18s ja siis 10s. Tõepoolest vantsimist vähem, kuid selline ekskurss tuleb loomulikult lauas registreerida. Või muidu vastavalt põhikirjale ..... 

18.rada. Drive lendab madalalt. See on seletatav niiske ilmaga. Lõpptulemus on tänu headele veeremisomadustele ja libedale rajale OK. Löökide arv minu HCP-le omane. Beginner’s luck.

10 rada. Olen mõelnud, et kui kaugelt kõigi löökide õnnestumise puhul peaks viimase löögiga auku lööma, et minusugune viiese pari 5 löögiga ära mängiks. Igatahes 5 löögi järel olen poolel teel ja sel korral ei õnnestu 200lt meetrilt putti teha. Ka Tõnis on võtnud rahuliku tempo, vastutulelikkusest mängusõbra vastu, ilmselgelt.

11. rajal tore üllatus. Green on ära lõhutud ning lipp asub täiesti mängitavas kohas. Tunnen ka ennast oma õnnes osalisena. Ei olnud aega appi minna green’i parandama. Õigesti ütlevad, et iga mees on oma õnne sepp.... Prooviks ühe löögiga. Löök tuleb kõva ja loomulikult vasakule kiiva. Tõnis teatab golfikogenult, et kui läks üle künka, siis on ilmselt võsas. Õnneks ta ei teadnud, et minu löök on nõrk ning sealsamas künka taga pall oligi. Puha fairwayl. Veel kolm lööki lipu poole ja elu teine par on tõsiasi.

12. rada. Ilus avalöök, kena slice ja loomulikult otse vette. Ilmataadi põhjaliku leotamise tulemusena on ka veealal toredasti vett. Egas midagi virutasin nii, et kulmud märjad, ja fairwayle tagasi. Arutasime Tõnisega põhjalikult, et kuhu poole green kaldu on. Tõsiasi oli see, et mina puttasin ühelt poolt august kõvasti üle ja Tõnis teiselt poolt. Kalle mulle mõistatuseks jäigi.

13. rada. Kas saab ühe löögiga peale? Loomulikult saab, nagu demonstreeris Tõnis. Mul ei vedanud isegi bunkrini välja. Puttamist oli. 

14. rada. Siin saab lüüa nagu torust tuleb. Minu loomupärane kõvera trajektooriga drive on isegi kasuks, kui arvestada eesseisvat kaske.  Seega lõin julgelt ja pingevabalt. Seekord läheb pall kenasti lendu (ilm on muutunud kuivemaks) ja üllatus-üllatus, läheb otse. St löök läheb otse vastu üksikut kasetüve ning pall leiab koha külgvees. Otsimises on mul kõvasti kogemust. Hoian ennast vormis igapäevaselt töölaualt ja arhiivist otsimisega. Terve eelmine suvi täiendasin ennast golfipallide võpsikust otsimisega. Harjutamine on ennast ära tasunud. See element on mul hästi käpas ja külgvee tähisega võpsikus see pall lebaski. Edasi järgnes juba tavapärane rutiin. Pall bunkrisse. Bunkrist välja. Kaks korda pealtpoolt silitamist. Laks vaskult poolt, siis paremalt poolt. Kindluse mõttes veel üks „pai“. Siis greeni poole. Jälle bunkrisse. Bunkrist lipu pihta (kase vastu löök oli veel käe sees). 3putti. Rutiinne.

15. rada. Tõnis rääkis juba enne, et „karutapja“ paugub. Meenus Winnetou ja sorisin mõttes viimaste päevade ajalehe artikleid. Karu siinkandis? Kuna Tõnis jooksu ei pistnud, otsustasin jääda rajale. Hiljem selgus, et paugud tulid plakatile pihta andmisest.  Neid pauke ikka oli õhtu jooksul kosta. Tõnis drive’ga üle metsa greeni lähedale. Bravo!!! Valisin mulle tavapärasema ja loomuomasema tee. Fairway. Vette. fairway. Pallile „pai“. Greenile ja 3 pütti.

16. Vaadates minu morne tulemusi  ja veel mornimat nägu, otsustas Tõnis ilmselt õhtu helgemaks teha ja seletas, et ka järgmine rada on karuga seotud. Jätan siinkohal täpsemalt kirjeldamata kuidas, sest ei usalda oma mälu. Igatahes Tõnis demonstreeris, et vana spordimehena on igatsus korvpalli järele säilinud ning avalöök maandus puhtalt green’i ees olevasse auku. Ka Kullamäe poleks osanud täpsemalt visata. Nägin avanemas võimalust, et mentorile ohtrate õpetussõnade tõestuseks lüüa otse greenile ja valmistada talle õpetuse omaksvõtuga headmeelt. Lõin rauaga ja ... loomulikult ei vedanud isegi suure auguni välja. Peab harjutusväljaku tähised üle mõõtma.

17. Uskumatu aga tõsi. Seekord jõudsin raja lõpuni enne pimedat. Sellel rajal valmistas headmeelt löök green’ile. Proovisin lohust. Pall tõusis uhkelt üles ja saavutas oma kõrgpunkti greeni kohal ning puhtalt üle greeni. Ei teadnudki, et pitch’iga on nii kaugele võimalik lüüa. Tänan selle õppetunni eest. Tõnis oli oma lööki oodates tavapäraselt rahulik ja heas tujus. Uskumatu. Saan aru miks iga kord peab olema erinev mentor. Golfiklubi on sõbralik pere ning isikliku viha tekkimise võimalus tuleb välistada.

Klubihoones oli tunda suurt headmeelt viimase mängija kohalejõudmisest.  Lõpuks ometi koju. Veelkord tänud Tule Rajale võistluse väljamõtlejatele ja organisaatoritele. Fantastiline korraldus ja ülim heatahtlikkus.

Lõpetan seekord Duke Ellingtoni muusikaga. St kui oleks diskor, laseks ilmselt seda lugu.

„It don’t mean a thing, if You ain’t got that swing....“

Paavo