OGK liige Eva Peedimaa oli lahkesti nõus jagama paari väga huvitavat lugu golfist. Tegemist on klubiliige Juhan Peedimaa seiklusrikaste lugudega värvikas ja mahlakas stiilis esimestest golfikogemustest USA-s.

Esimene lugu:
"Oodates ei raisanud me niisama aega. Muude huvitavate tegevuste hulgas mängis Sven esimest ja mina kolmandat korda elus golfi. Me ei hakanud mingite kursustega ega treeningutega jamama vaid mängisime kohe 18 auguga rada. Huvitav, et meid üldse peale lasti ja huvitav, et ära ei aetud. Hiljem saime teada, et meie mängustiili nimi on Military Golf. See käib nii, et lööd kaikaga palli võimalikult varjulisse kohta, soovitavalt võssa. Siis ragistad natuke võsas, hüüad “Got it”, nagu oleks oma palli leidnud (tegelikult poetad taskust uue palli) ja virutad palli teisele poole muru ja varjud sinna. Leidsime palju palle. Vahest leidsime omaniketa palle lausa murult ja see oli muidugi kerge saak. Pahatihti ilmus omanik siiski välja ja pidime taas varjuma põõsastesse. Või puu taha. Meil oleks Golfile välja pakkuda mitu olulist täiendust mis mängu nauditavamaks muudaks. Näiteks oleks oluline raja külgedele paigaldada võimalikult kõrged võrkseinad. Kindlasti peaks iga raja lõpus sileda ala ja väikse auguga muru asemel olema lehtrikujuline muru (keskel auguga). Võib kaaluda võimalust lehter asendada lihtsalt suure auguga, millega rada lõpeb."    

Teine lugu:
"Selleks, et reis raskem oleks katsetame ka golfiga. On ju kõigil sõpru kes on selle hobi mülkasse vajunud ja sealt välja ei pääse. Järelikult peab olema tegemist karmi alaga. Floridas rannikule jõudes kõplame Tiger Woodsi koduväljakul. On tõesti raske. Vahest tabame siiski ka palli. Poole mängu pealt sõidab meie juurde üks golfiautoga härra, põrnitseb meid kahtlustavalt ja sõidab minema. Mõne aja pärast on härra tagasi ja annab Svenile kingad öeldes, et murul on mingid okkad ja plätudega on ohtlik. Tegelikult ei ole mingeid okkaid kuskil. Varjun igaks juhuks oma Crocsidega lohku ja uurin tähelepanelikult kepiotsa, justkui oleks seal häiriv kriim. Sven hakkab pärast jalanõude vahetamist märkimisväärselt paremini mängima. Ta virutab kolm palli hämmastava stabiilsusega täpselt samasse kohta, tiigi keskele. Saame aru, et golfiga tegelemiseks on õige varustus kriitilise tähtsusega. Juhuslikult on klubis müüa hunnik kaotatud keppe 1 dollar tükk. Sven valib endale 7 erineva firma keppi aga mulle tundub, et on mõistik eelistada sama firmat, ning valin komplekti keppe, mille otsale on suurelt graveeritud “P”. Ilmselt on tegemist Profi keppidega. Kahjuks ühe dollari eest neid suuremaid (vist algaja) jurakaid ei müüda. Sven mõtiskleb soetatud golfikeppide potensiaalsest kasutusest oma Muhu talus ja minu golfikavatsused on seotud Haanjaga. Lasen ilmselt ühel kepil relakaga serva teravaks – hea tiigiserva puhastada."

Artiklid pärinevad blogist - http://worldride.extreme.ee/category/sissekanded/

  • 30.mai Tule Rajale emotsioonidest Paavo silmade läbi

    Ursula Muts / 8. juuni 2012


    Loe lisaks
  • TULE RAJALE VÕISTLUSSARJA EMOTSIONAALNE POOL

    Ursula Muts / 1. juuni 2012

    Tule Rajale võistlussari läks käima üle ootuste hästi. 30.mail oli hoolimata ilmast kohal koos mentoritega üle kahekümne osavõtja. Järgnevalt saad lugeda ühe osavõtja muljeid 30.mai võistlusest. Loe lisaks
  • Golfiluuletused

    Ursula Muts / 11. detsember 2011

    Otepää golfiväljaku maalilised rajad on inspireerinud paljusid. See liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega on meelitanud kohale paljud golfimängijad, neist paljud on oma südame siia jätnud. Paljudest neist on saanud golfiklubi innustatud liikmed. Kuid vaid vähesed neist on raatsinud oma mõtted ja tunded paberile panna. 

    Siinkohal on hea meel tutvustada esimest julget klubiliiget, kes oma üllitise julges avalikustada, ning mille ta ühel viimastest kokkusaamistest väga ekstravagantselt ka ette kandis.


    I
    Rajal nr 17
    Toomas Tamme

    Võtan kepi, rada vaatan
    valge palli teele saadan
    rõõmsas sügislehesajus
    löök mul veidi metsa hajub.

    Kadunud kui tina tuhka
    mõtlen, nähes vahtralehekuhja,
    ent seal värvilise lehe all
    lebab rõõmsalt minu golfipall.

    II
    2012. Hooaja Lõpuüritusel kandis meie klubi kapten Mati Laurson väga värvikalt ette järgmise golfiluuletuse. Tegemist on tõlkeversiooniga luuletusest "White Ball Poem" by Clark Simmons

    Poeem valgele pallile

    Tõlge: Mati Laurson


    Ma hoian käes üht väikest valget palli,

    Sellist lohkudega, esmapilgul üsna ohutut malli

    Palli suurusest ja kujust võimatu on aimata

    seda maagiat ja jõudu, mida endas peidab ta


    Mu elu sellest hetkest pole enam päris sama

    Kui pallist lummatuna ajan golfarina seda taga

    Nii ööl kui päeval sunnib pall mind ennast meenutama

    Ja seda varandust, mis ta on sundinud mind kulutama

    Pall on mind pannud vanduma ja karjuma ja sajatama

    Oh, neid tunde väljakul ei taha mitte meenutada!

    Pall ahvatleb mind saavutama uhket asja – par

    Selleks vaid sirge ja piisavalt pikk peab olema lennukaar

    No kurat, see ei saa ju olla üldse raske

    Andke mulle vaid driver ja lüüa laske


    Kuid kõiki mu soove eirab see pall

    Ja käitub just nii nagu meeldib tal

    See hookib ja sliceb ning lendab sinna ja tänna

    Ning suvatseb otse mu silme all kaduma minna


    Sageli lihtsalt kapriisitseb ta

    Lennates puusse või minnes ujuma

    Kuigi väljakul miilide kaupa on muru

    Maandub ta väikesel platsil, kus liivapuru

    Ma lausa oma hinge annaks selle eest

    Et viimaks auku jõuaks pall sel raskel teel

    Kui pärast lugematuid lööke august võtan ta

    Siis enesele luban selle mängu kohe hüljata

    Mu otsus kindel -ma seda palli enam nägema ei pea

    Kuid pall vaid muigab, sest ta hästi teab


    Ma tulen homme jälle väljakule

    Et lüüa valget palli augu lähedale




    Loe lisaks